MUSTA JA VALGE HÄVING (02.02.21 // essee)

Teadagi on hetkel maailmas enim tähelepanu pälvinud rassismi teema. Möödunud kevadel Ameerika Ühendriikides kui ka teistes maailmapaikades leidis aset märkimisväärne sündmus - Mustad Elud Loevad liikumine. Internetiavarustest paistsid silma rassismivastased plakatid ja antirassistlike (valgete) aktivistide üleskutsed, mis suunasid oma jälgijaskonna tähelepanu mustanahaliste eluolule ja süsteemse rassismi hävitamisele. Paraku on jäänud õhku rippuma küsimus, kuidas teha lõpp musta ja valge vastasseisule. 

Mihhail Lotman tõi oma artiklis välja asjaolu, et tehniliselt saab igat valget inimest tembeldada rassistiks ja seda mitte nahavärvi tõttu, vaid just seepärast, et kogu ühiskond on rajatud rassismile, mistõttu valged antirassistid naudivad rassistliku ühiskonna hüvesid. Olen mingi piirini väitega nõus ja olen ka seda meelt, et valge privileeg eksisteerib ning et seda tuleks teadvustada. Küll aga olen seisukohal, et kõik pole alati mustvalges pildis, mispärast leian, et valgenahalistel võivad ju eelised olla, kuid loeb ikkagi see, mida oma priviligeeritusega peale hakatakse. Siinkohal on oluline ka mõista, et rassismivastased kampaaniad võivad olla loodud küll häid kavatsusi silmas pidades, kuid tihtilugu see vaid süvendab probleemi ning sellest saavad kasu vaid rassistid, kes naudivad matkimist ja tähelepanu. Nagu ka Lotman väitis, rassismi olemasolu vähendamise tagamiseks tuleb juurdunud valed seisukohad välja tuua ja need kummutada. 

Ka üks huvitav fenomen on peitunud eelarvamused teiste inimgruppide suhtes. Kui me tembeldame kedagi rassistiks, mida see sel juhul meie endi kohta ütleb? Ehk just seda, et oleme kedagi oma pilguga mõõtnud ning otsustanud neid rassistideks sildistada, ilma et oleks püüdnud teist mõista. Sedasamust näidet saab tuua illustratsiooniks ka muude nähtuste puhul: inimestel on komme arvustada teisi ja luua oma arvamus ilma teist tundmata. Nähes heledapäist tütarlast, lähtutakse enamasti stereotüübist, et tegu on kindlasti rumala inimesega, kuna ta juus pole tume. Olgugi, et teaduslikud uuringud on tõestanud, et loomulike blondide intellekti koefitsient on teistega võrreldes sama kui mitte just kõrgem. Sedasi stereotüüpide alla mattudes alahindame teisi, ennast ja oma võimeid. Kõik keerleb stereotüüpide ja esmamuljete ümber. Minu hinnangul on igal inimgrupil teatud eelhoiakud teise rassi suhtes. Alles siis saame rassistlikest hoiakutest jagu, kui tunneme need eelarvamused ära, analüüsime neid ja kaastunde asemel kasutame oma empaatiavõimet, et jõuda probleemi olemuseni. 

Semiootika seisukohast lähtudes – rassistlikke märke on võimalik leida igalt poolt, kui neid hoolikalt otsida. Must-valge vastasseisu viiteid ja märke võib kohata ka pealtnäha neutraalsetes situatsioonides või lausa antirassistlikes teostes ja filmides. Viimase puhul on märkusi tehtud näiteks Disney animafilmide kohta, kus näiteks seiklusfilmis “Peeter Paan” kasutati põlisameeriklastest rääkides halvustavat nimetust “punanahad”. Tulles tagasi Mihhail Lotmani artiklini, siis tõi autor näite sellest, kuidas musta kohvi saab ka vaadelda rassistliku lükkena. Kallates kohvile piima peale, võib seda tõlgendada kui soovi muuta see valgeks, andes sellega juba rassistlikke vihjeid. Selliste väikeste tähelepanekute tegemine ei aita sugugi rassismi hävitamisele kaasa, vaid koguni süvendab probleemi. Samuti olen arvamusel, et tuleb ära kaotada musta ja valge vaheline võitlus, kuna üksteise kallal nokitsemine ei vii meid lahenduseni, mis peaks olema musta versus valge häving ja ühtse inimkonna moodustamine, kus igal inimesel, olenemata rassist ja etnilisest päritolust, on võimalik elada inimväärset elu. 

Rassismi teema eeldab loomulikult pikemat süvenemist ja ajaloo tundmist, kuid peamisi punkte, mida tuleks silmas pidada, et rassidevahelisi negatiivseid hoiakuid vähendada, on mitmeid. Hoidudes väikeste detailide kallal nokitsemisest - siinkohal pean silmas muidugi musta ja valgete elementide välja noppimist, et saaks näpuga kellegi või millegi suunas osutada - avaneb meile laiem pilt probleemi olemusest, mis omakorda viib meid selleni, et keskendume asjadele, mis väärivad rohkem tähelepanu, nagu seda on näiteks rassistlike hoiakute dekonstrueerimine ja empaatia rakendamine.

MESIMAGUS

BELYECE
XV.IV.MMXVI

Sisenesin hiiglaslikku kunstiklassi, mis tervitas mind haudvaikusega. Kõrvu kostus vaid tiksuv seinakell, mis ukse kõrval tolmu kogus. Kella poole vaadates taipasin, et olen jõudnud kunstiringi kohale kümme minutit varem enne algusaega. Silmitsesin suuri avaraid aknaid, mis katsid ruumi kogu ulatuses ära. Väljas oli parajasti sombune ja hall, mis oli varakevadele omane. Taevalaotus oli täidetud tumesiniste ja hallide värvidega, milles suplesid kurjakuulutavad pilvevatid. Justkui lugedes mu mõtteid, hakkasid pilved oma õnnetuid pisaraid taevast alla pritsima.

Valisin endale koha ruumi keskel, metsavaatega akna vastas. Asetasin oma koti toolile ning otsisin sealt välja vajalikud kunstitarbed. Laotasin oma asjad lauale, kuni äkitselt oli kosta ukselingi alla vajumist ja ruumi sisenevaid tasaseid samme. Ringi keerates vaatas mulle vastu väga hea väljanägemisega noor neiu. Ta naeratas mulle sõbralikult ja jalutas siis esimese ettejääva pingi juurde ning asus hoogsalt midagi joonistama. Vaatlesin teda tasaselt suure uudishimuga. Temast kiirgas välja nooruslikku ja elavat energiat, mis pani kogu ruumi särama. Tema sügavad rohelised silmad olid kui haruldased smaragdkivid, mida imetledes kadus reaalsuse taju koheselt. Tema peenikesed roosakad huuled, mis paistsid olevat otsekui mesimagusad. Tema punakat karva juuksed, mille lavendlilõhnalise šampooni hõngu oli tunda teisele poole ruumi. Tema lumivalge nahk, mis tõstis esile ta südamlikud silmad ja pisikesed tähnid tema ninal. Tema ilu oli fenomenaalne - kõik ülejäänud inimolendid kahvatusid tema kõrval. Teda ainuüksi vaadates valdas mind eriskummaline tõmme. Huvitav, kas ka tema tundis seda? Iseenda mõtteid kuulates tundsin end napakana: me polnud veel isegi ühtegi sõna omavahel vahetanud, kuid mulle juba tundus, et meist võiksid saada väga lähedased. Endiselt ei suutnud ma oma pilku temalt maha rebida. Vaatasin, kuidas ta mõtlikult kritseldas midagi paberile.

Meie pilgud lõpuks kohtusid ning tema silmad naeratasid mulle soojalt vastu. Tervet minu keha läbisid värinad, mis tekitasid minus ühtaegu erutust ja kohmetust. “Kas sa oled siin uus?”, küsis ta huvitatult. Jätsin oma paberiploki lauale ning liikusin julge sammuga tema poole, samal ajal irooniaga lausudes: “On seda siis kohe nii hästi välja paista või?”. Meie mitme meetrine vahemaa oli vähenenud nüüd poolele meetrile ja ma tundsin, kuidas mu südamelöögid sagenesid. Minu retoorilise küsimuse peale puhkes ta kergelt naerma ning sõnas siis: “Mina olen Larissa, võid mind lihtsalt Laraks kutsuda. Ja kuidas on sinu nimi, uustulnuk?” Muigasin kergelt ta viimase kommentaari peale - ta on vaimukas. “Belyece, võid öelda ka lihtsalt Bel”. Tema kõrvetav pilk liikus mööda mu keha ringi, kuniks ta silmad kohtusid taas minu omadega. Ja siis ta silmitses teravalt mu huuli. Ta oli nüüdseks mulle nii lähedal, et mul hakkas õhupuudusest pea ringi käima. Hingamine raskenes iga korraga, kui ta kordamööda silmitses mu silmi ning siis mu huuli. ''Belyece,'' ütles ta pehmelt, ''su vanemad kahtlemata teavad, kuidas valida lapsele huvitavat nime'' ning tegi mulle silma. Minu naeratus laienes tema kommentaari peale, mille peale ka tema suunurgad tõusid. Olin valmis vastama talle, kuid ühtäkki tormasid sisse kõik kunstihuvilised, kelle järel ilmus hallipäine unistava pilguga vanem härrasmees, kes kandis peas rohekat baretti. Ta osutas käega pinkide poole, viidates sellele, et õpilased end oma kohtadele sisse seaksid. Õpetaja liikus oma töölaua juurde, kuhu ta asetas oma kulunud välimusega portfelli, millest võttis välja suure paberiploki ning joonistusvahendid.

Ma pole kunagi mõistnud seda, miks ma tunnen sellist rõõmujoovastust vaid naisterahvaste läheduses. Mulle meenus üks mälestus, kui mind saadeti lapsena kaheks nädalaks suvelaagrisse, kus ma hakkasin sõbrunema endast aasta vanema tüdrukuga. Iga päevaga saime me aina lähedasemaks, mis viis lõpuks selleni, et olime täiesti lahutamatud. Ühel õhtul jäime me oma toakaaslasele vahele üksteise kaisus magamisega. Edasi mäletan vaid seda, kuidas meile mõlemale tuldi järele ja rohkem me üksteist ei näinud. Ma mõtisklen siiani vahel sellest intsidendist. Arvasin alati, et armastus pole lihtsalt minu jaoks. Pidasin meievahelist suhet pelgalt uudishimuks ja väga heaks sõpruseks, kuid nüüd sellele tagasi vaadates tundub mulle, et mängus olid vastastikkused sügavad tunded. Minu mõtisklust segas ootamatu puudutus käevarrel. Ümber pöörates vaatas mulle otsa enesekindla loomuga noormees. Vastasin talle küsiva pilguga, mille peale ta ulatas mulle kokkumurtud paberitüki. Paberilehte lahti keerates ilmus nähtavale ilusa käekirjaga kirjutatud sõnum: ''Meeldiv tutvuda, muidu. Kuidas sa suhtud halbadesse õudusfilmidesse ning õhtusse hea muusika ja pudeli valge veini seltsis?" See neiu juba teab, kuidas mind kõnetada. Lasin silmadega üle terve ruumi ringi, kuni leidsin üles kirja autori. Seal ta oli, minu vastas olevas lauas, endamisi muiates. Rebisin oma silmad uuesti paberilehele ning kirjutasin lehe servale kõigest oma telefoni numbri. Murdsin paberi uuesti kokku tagasi, lisasin peale tema nime ning lennutasin selle tema poole teele.

Vahepeal oli taevas muutunud selgemaks ja pilvede tagant paistsid helkivad päiksekiired, mis andsid mulle lootust edaspidiseks. Ehk on nüüd kätte jõudnud see aeg, mil ma saan oma küsimustele vastused.

Jätkub.

Märkused

Tegemist on puht klišeeliku lühilooga, mis on queer-teemaline ning avab meile seksuaalse avanemise tähenduse ja tähtsuse kogenematu nooruki jaoks. Ma eeldan, et seda sattusid lugema inimesed, kel pole homofoobiaga mingit pistmist. Kui ma eksin, siis haaran sellest võimalusest kinni, et teile tutvustada, millised võiksid 21.sajandi ühiskonna vaated armastuse osas olla. Minu silmis on kõigil õigus armastada, keda iganes nad soovivad (mainin igaks juhuks ära, et pean silmas just sugu; see ei kehti loomulikult pedofiilia ja verepilastuse puhul). Võib isegi naljaga pooleks öelda, et armastus ei küsi sugu. Siinkohal toon teile näite meie loomariigist, kus on teadaolevalt üle 1000 loomaliigi, kellel esineb homoseksuaalsuse vorme. Kas tundub jabur, et võrdlen loomi inimestega? Tegelikkuses on inimeste ja loomade vaheline sarnasus lausa märkimisväärne. Inimene on ühtaegu nii loom kui ka inimene, kes kuulub loodusesse ja omab kultuuri. Selle teemakäsitluse põhjal julgen väita, et inimesi eristab loomadest vaid homofoobia, mida loomade seas ei näi esinevat.

On inimesi, kes leiavad, et homo-, pan- või biseksuaalsus on haigus, mida tuleb ilmtingimata ravida. Teeme kõigepealt ühe asja selgeks - ei saa ravida kedagi, kes pole haige. Kas see poleks mitte revolutsiooniline, kui meie kui täisväärtuslike inimestena, saaksime oma hirmudest üle ja püüaksime aktsepteerida üksteist sellistena nagu me oleme, selle asemel, et hukka mõista või proovida üksteist muuta. Selles nüüdisaegses maailmas, kus meil on võimalik olla kes iganes me tahame, võiksime olla tolerantsed ja hoolivad kõikide inimtüüpide vastu. Ma leian, et see on iga inimese enda asi, keda ta armastab või kellega ta koos on, sest viimane, mille kallal me nokkima peaks on teise inimese eraelu. Maailm meie ümber on iga päev muutumas ning varem või hiljem vanad traditsioonid ja arusaamad hääbuvad ning rajatakse uus kord, milles koheldakse (loodetavasti) kõiki võrdselt ja tunnustatakse ka kõiki neid, kes tunnevad end kõrvalejäetuna või teistsugusena.Võime ehk kõik siinkohal nõustuda, et maailmas on jõhkramaid asju, mille pärast muret tunda kui vikerkaarevärvilised inimesed meie keskel.

Ja muidugi, head sõbrapäeva kõigile!

Helena Tihkan 2019

VAHTRALEHT / Enesearmastuse tähtsusest

Ta seisab kindlalt kalju ääres - külmast õhetav nägu mere tagant paistvate linnatulede suunas. Tulede sära muutub aina hägusemaks ning mööda punaseid põski voolab alla paar pisarat. Kurbusega mõtleb, miks ta endale nii jälle tegi. Miks otsustas ta paranevat haava nähes selle lahti kiskuda - tekitada endale hingevalu, mis on täiesti ebavajalik. Tema hing on kurvameelsetest emotsioonidest sama raske kui sügavale merepõhja kinnitunud üksildane ankur. Sisemus pulbitseb hirmust, segadusest ja vihast. Ta kannab endaga kaasas jätkuvalt seda koormat, mis kaasneb teadmatusega, millel pole otsa ega äärt. Miks kahtleb ta oma teguviiside õigsuses? Miks tundub talle, et kõik temaga juhtunu on tema süü?

Tema tähelepanu hajutab kerge lehtede sahin, mille peale maandub ta pilk jalge ette,  kuhu langeb üks õnnetu välimusega vahtraleht. Ta tõstatab oma pilgu vana vahtrapuu poole, mille tüvi on kattunud tumehalli korbaga. Teda valdab kummaline äratundmisrõõm vahtrapuud vaadeldes: ta tunneb ära selle turva- ja kindlustunde, mis valdab seda lehte, kui ta rootsud on kinnitunud puuoksa külge. Nüüdseks on aga punaselt helkiv vahtraleht piisavalt küps, et vabastada enda leheroots oksa küljest ning hiilida vaikselt edasi hilissügise varju. 

 Sel hetkel ta mõistis, et nüüd on ka temal aeg vastata kurjusele lahkusega ning andestada iseendale tehtud vigade eest. Meist keegi pole täiuslik - kõik teevad vigu. Me ei saa oma elus kõike kontrollida ja vahel tuleb lasta asjadel kulgeda mööda oma rada. Kõik juhtub põhjusega. Meie keeruline ja valuline teekond on ettenähtud selline olema. Ajaga paranevad ka haavad. Kui veab, siis meie ihule jäävad armid, mis meenutavad meile, et oleme läbi käinud nii tulest kui veest, tundnud valu ja kannatust ning jäänud ellu. Kõigel siin elus on oma hind. Meie eludel on oma väärtus, mida ei saa rahatähtedes mõõta.

Ta kükitab maha ja sirutab oma käe vahtralehe poole. Ta keerutab mõnda aega lehte enda käes, kuid siis laseb sellest lahti, et ta saaks minna sinna, kuhu tuul ta viima peab. Ta vaatleb tuules lehvivat lehte kaljult alla lendamas. ,,Ma armastan sind, anna andeks'', sosistab ta endale ning seab oma sammud kodu poole. Sel õhtupoolikul ta taipas, et tuleb lasta lahti kõigest negatiivsest, mis teda takistavad edasi liikumast. Ta leidis rahu enda mineviku ja oma elus tehtud valikutega ning liikus siis enesekindlalt teadmatusse.

Märkused

Me kipume tihti alahindama enesearmastuse tähtsust, mis on tegelikkuses üks kõige vajalikumatest ja keerukamatest oskustest siin elus, et olla edukas ja õnnelik. Me peame hindama kõiki enda unikaalseid omadusi ja aktsepteerima end sellisena nagu me oleme. Peame esmalt armastama iseennast enne, kui saame jagada oma hinge kellegi teisega. Sellest lühiteosest tuleb ka välja mu uskumus sellest, et kõik meie elus on põhjusega määratud juhtuma. Me ei pruugi küll esialgu mõista juhtunu põhjust, kuid aja möödudes saab see kõik selgemaks. Kõik head ja halvad kogemused teevad meist selle, kes me täna oleme. Panen kõigile südamele, et te ei kaotaks usku iseendasse mis iganes ka ei juhtuks ning pürgiksite jätkusuutlikult ja sihikindlalt oma eesmärkide ja unistuste poole edasi.

Helena Tihkan 2019

TERVITUSSÕNAD

 

WELCOME TO MY BLOG

Tere tulemast, rõõm on näha teid siin! 

 Mina olen Helena Tihkan ning te olete sattunud minu blogisse, 

kuhu avaldan enda väiksemaid teoseid- lühijutte, jutustusi, miniatuure jms.

Tegelen sügavuti muusikaga ja naudin lihtsalt raamatute lugemist. 

Blogi peamine eesmärk on arendada enda kirjutamisoskust ning loovust. 

Julgustan teid arvamuste, ideede ja/või tähelepanekute esitamises. 

Siiralt ĺoodan, et leiate siit üht-teist lugemist. 

Blogimiseni!:)