Ta seisab kindlalt kalju ääres - külmast õhetav nägu mere tagant paistvate linnatulede suunas. Tulede sära muutub aina hägusemaks ning mööda punaseid põski voolab alla paar pisarat. Kurbusega mõtleb, miks ta endale nii jälle tegi. Miks otsustas ta paranevat haava nähes selle lahti kiskuda - tekitada endale hingevalu, mis on täiesti ebavajalik. Tema hing on kurvameelsetest emotsioonidest sama raske kui sügavale merepõhja kinnitunud üksildane ankur. Sisemus pulbitseb hirmust, segadusest ja vihast. Ta kannab endaga kaasas jätkuvalt seda koormat, mis kaasneb teadmatusega, millel pole otsa ega äärt. Miks kahtleb ta oma teguviiside õigsuses? Miks tundub talle, et kõik temaga juhtunu on tema süü?
Tema tähelepanu hajutab kerge lehtede sahin, mille peale maandub ta pilk jalge ette, kuhu langeb üks õnnetu välimusega vahtraleht. Ta tõstatab oma pilgu vana vahtrapuu poole, mille tüvi on kattunud tumehalli korbaga. Teda valdab kummaline äratundmisrõõm vahtrapuud vaadeldes: ta tunneb ära selle turva- ja kindlustunde, mis valdab seda lehte, kui ta rootsud on kinnitunud puuoksa külge. Nüüdseks on aga punaselt helkiv vahtraleht piisavalt küps, et vabastada enda leheroots oksa küljest ning hiilida vaikselt edasi hilissügise varju.
Sel hetkel ta mõistis, et nüüd on ka temal aeg vastata kurjusele lahkusega ning andestada iseendale tehtud vigade eest. Meist keegi pole täiuslik - kõik teevad vigu. Me ei saa oma elus kõike kontrollida ja vahel tuleb lasta asjadel kulgeda mööda oma rada. Kõik juhtub põhjusega. Meie keeruline ja valuline teekond on ettenähtud selline olema. Ajaga paranevad ka haavad. Kui veab, siis meie ihule jäävad armid, mis meenutavad meile, et oleme läbi käinud nii tulest kui veest, tundnud valu ja kannatust ning jäänud ellu. Kõigel siin elus on oma hind. Meie eludel on oma väärtus, mida ei saa rahatähtedes mõõta.
Ta kükitab maha ja sirutab oma käe vahtralehe poole. Ta keerutab mõnda aega lehte enda käes, kuid siis laseb sellest lahti, et ta saaks minna sinna, kuhu tuul ta viima peab. Ta vaatleb tuules lehvivat lehte kaljult alla lendamas. ,,Ma armastan sind, anna andeks'', sosistab ta endale ning seab oma sammud kodu poole. Sel õhtupoolikul ta taipas, et tuleb lasta lahti kõigest negatiivsest, mis teda takistavad edasi liikumast. Ta leidis rahu enda mineviku ja oma elus tehtud valikutega ning liikus siis enesekindlalt teadmatusse.
Märkused
Me kipume tihti alahindama enesearmastuse tähtsust, mis on tegelikkuses üks kõige vajalikumatest ja keerukamatest oskustest siin elus, et olla edukas ja õnnelik. Me peame hindama kõiki enda unikaalseid omadusi ja aktsepteerima end sellisena nagu me oleme. Peame esmalt armastama iseennast enne, kui saame jagada oma hinge kellegi teisega. Sellest lühiteosest tuleb ka välja mu uskumus sellest, et kõik meie elus on põhjusega määratud juhtuma. Me ei pruugi küll esialgu mõista juhtunu põhjust, kuid aja möödudes saab see kõik selgemaks. Kõik head ja halvad kogemused teevad meist selle, kes me täna oleme. Panen kõigile südamele, et te ei kaotaks usku iseendasse mis iganes ka ei juhtuks ning pürgiksite jätkusuutlikult ja sihikindlalt oma eesmärkide ja unistuste poole edasi.
Helena Tihkan 2019
