BELYECE
XV.IV.MMXVI
Sisenesin hiiglaslikku kunstiklassi, mis tervitas mind haudvaikusega. Kõrvu kostus vaid tiksuv seinakell, mis ukse kõrval tolmu kogus. Kella poole vaadates taipasin, et olen jõudnud kunstiringi kohale kümme minutit varem enne algusaega. Silmitsesin suuri avaraid aknaid, mis katsid ruumi kogu ulatuses ära. Väljas oli parajasti sombune ja hall, mis oli varakevadele omane. Taevalaotus oli täidetud tumesiniste ja hallide värvidega, milles suplesid kurjakuulutavad pilvevatid. Justkui lugedes mu mõtteid, hakkasid pilved oma õnnetuid pisaraid taevast alla pritsima.
Valisin endale koha ruumi keskel, metsavaatega akna vastas. Asetasin oma koti toolile ning otsisin sealt välja vajalikud kunstitarbed. Laotasin oma asjad lauale, kuni äkitselt oli kosta ukselingi alla vajumist ja ruumi sisenevaid tasaseid samme. Ringi keerates vaatas mulle vastu väga hea väljanägemisega noor neiu. Ta naeratas mulle sõbralikult ja jalutas siis esimese ettejääva pingi juurde ning asus hoogsalt midagi joonistama. Vaatlesin teda tasaselt suure uudishimuga. Temast kiirgas välja nooruslikku ja elavat energiat, mis pani kogu ruumi särama. Tema sügavad rohelised silmad olid kui haruldased smaragdkivid, mida imetledes kadus reaalsuse taju koheselt. Tema peenikesed roosakad huuled, mis paistsid olevat otsekui mesimagusad. Tema punakat karva juuksed, mille lavendlilõhnalise šampooni hõngu oli tunda teisele poole ruumi. Tema lumivalge nahk, mis tõstis esile ta südamlikud silmad ja pisikesed tähnid tema ninal. Tema ilu oli fenomenaalne - kõik ülejäänud inimolendid kahvatusid tema kõrval. Teda ainuüksi vaadates valdas mind eriskummaline tõmme. Huvitav, kas ka tema tundis seda? Iseenda mõtteid kuulates tundsin end napakana: me polnud veel isegi ühtegi sõna omavahel vahetanud, kuid mulle juba tundus, et meist võiksid saada väga lähedased. Endiselt ei suutnud ma oma pilku temalt maha rebida. Vaatasin, kuidas ta mõtlikult kritseldas midagi paberile.
Meie pilgud lõpuks kohtusid ning tema silmad naeratasid mulle soojalt vastu. Tervet minu keha läbisid värinad, mis tekitasid minus ühtaegu erutust ja kohmetust. “Kas sa oled siin uus?”, küsis ta huvitatult. Jätsin oma paberiploki lauale ning liikusin julge sammuga tema poole, samal ajal irooniaga lausudes: “On seda siis kohe nii hästi välja paista või?”. Meie mitme meetrine vahemaa oli vähenenud nüüd poolele meetrile ja ma tundsin, kuidas mu südamelöögid sagenesid. Minu retoorilise küsimuse peale puhkes ta kergelt naerma ning sõnas siis: “Mina olen Larissa, võid mind lihtsalt Laraks kutsuda. Ja kuidas on sinu nimi, uustulnuk?” Muigasin kergelt ta viimase kommentaari peale - ta on vaimukas. “Belyece, võid öelda ka lihtsalt Bel”. Tema kõrvetav pilk liikus mööda mu keha ringi, kuniks ta silmad kohtusid taas minu omadega. Ja siis ta silmitses teravalt mu huuli. Ta oli nüüdseks mulle nii lähedal, et mul hakkas õhupuudusest pea ringi käima. Hingamine raskenes iga korraga, kui ta kordamööda silmitses mu silmi ning siis mu huuli. ''Belyece,'' ütles ta pehmelt, ''su vanemad kahtlemata teavad, kuidas valida lapsele huvitavat nime'' ning tegi mulle silma. Minu naeratus laienes tema kommentaari peale, mille peale ka tema suunurgad tõusid. Olin valmis vastama talle, kuid ühtäkki tormasid sisse kõik kunstihuvilised, kelle järel ilmus hallipäine unistava pilguga vanem härrasmees, kes kandis peas rohekat baretti. Ta osutas käega pinkide poole, viidates sellele, et õpilased end oma kohtadele sisse seaksid. Õpetaja liikus oma töölaua juurde, kuhu ta asetas oma kulunud välimusega portfelli, millest võttis välja suure paberiploki ning joonistusvahendid.
Ma pole kunagi mõistnud seda, miks ma tunnen sellist rõõmujoovastust vaid naisterahvaste läheduses. Mulle meenus üks mälestus, kui mind saadeti lapsena kaheks nädalaks suvelaagrisse, kus ma hakkasin sõbrunema endast aasta vanema tüdrukuga. Iga päevaga saime me aina lähedasemaks, mis viis lõpuks selleni, et olime täiesti lahutamatud. Ühel õhtul jäime me oma toakaaslasele vahele üksteise kaisus magamisega. Edasi mäletan vaid seda, kuidas meile mõlemale tuldi järele ja rohkem me üksteist ei näinud. Ma mõtisklen siiani vahel sellest intsidendist. Arvasin alati, et armastus pole lihtsalt minu jaoks. Pidasin meievahelist suhet pelgalt uudishimuks ja väga heaks sõpruseks, kuid nüüd sellele tagasi vaadates tundub mulle, et mängus olid vastastikkused sügavad tunded. Minu mõtisklust segas ootamatu puudutus käevarrel. Ümber pöörates vaatas mulle otsa enesekindla loomuga noormees. Vastasin talle küsiva pilguga, mille peale ta ulatas mulle kokkumurtud paberitüki. Paberilehte lahti keerates ilmus nähtavale ilusa käekirjaga kirjutatud sõnum: ''Meeldiv tutvuda, muidu. Kuidas sa suhtud halbadesse õudusfilmidesse ning õhtusse hea muusika ja pudeli valge veini seltsis?" See neiu juba teab, kuidas mind kõnetada. Lasin silmadega üle terve ruumi ringi, kuni leidsin üles kirja autori. Seal ta oli, minu vastas olevas lauas, endamisi muiates. Rebisin oma silmad uuesti paberilehele ning kirjutasin lehe servale kõigest oma telefoni numbri. Murdsin paberi uuesti kokku tagasi, lisasin peale tema nime ning lennutasin selle tema poole teele.
Vahepeal oli taevas muutunud selgemaks ja pilvede tagant paistsid helkivad päiksekiired, mis andsid mulle lootust edaspidiseks. Ehk on nüüd kätte jõudnud see aeg, mil ma saan oma küsimustele vastused.
Jätkub.
On inimesi, kes leiavad, et homo-, pan- või biseksuaalsus on haigus, mida tuleb ilmtingimata ravida. Teeme kõigepealt ühe asja selgeks - ei saa ravida kedagi, kes pole haige. Kas see poleks mitte revolutsiooniline, kui meie kui täisväärtuslike inimestena, saaksime oma hirmudest üle ja püüaksime aktsepteerida üksteist sellistena nagu me oleme, selle asemel, et hukka mõista või proovida üksteist muuta. Selles nüüdisaegses maailmas, kus meil on võimalik olla kes iganes me tahame, võiksime olla tolerantsed ja hoolivad kõikide inimtüüpide vastu. Ma leian, et see on iga inimese enda asi, keda ta armastab või kellega ta koos on, sest viimane, mille kallal me nokkima peaks on teise inimese eraelu. Maailm meie ümber on iga päev muutumas ning varem või hiljem vanad traditsioonid ja arusaamad hääbuvad ning rajatakse uus kord, milles koheldakse (loodetavasti) kõiki võrdselt ja tunnustatakse ka kõiki neid, kes tunnevad end kõrvalejäetuna või teistsugusena.Võime ehk kõik siinkohal nõustuda, et maailmas on jõhkramaid asju, mille pärast muret tunda kui vikerkaarevärvilised inimesed meie keskel.
Ja muidugi, head sõbrapäeva kõigile!
XV.IV.MMXVI
Sisenesin hiiglaslikku kunstiklassi, mis tervitas mind haudvaikusega. Kõrvu kostus vaid tiksuv seinakell, mis ukse kõrval tolmu kogus. Kella poole vaadates taipasin, et olen jõudnud kunstiringi kohale kümme minutit varem enne algusaega. Silmitsesin suuri avaraid aknaid, mis katsid ruumi kogu ulatuses ära. Väljas oli parajasti sombune ja hall, mis oli varakevadele omane. Taevalaotus oli täidetud tumesiniste ja hallide värvidega, milles suplesid kurjakuulutavad pilvevatid. Justkui lugedes mu mõtteid, hakkasid pilved oma õnnetuid pisaraid taevast alla pritsima.
Valisin endale koha ruumi keskel, metsavaatega akna vastas. Asetasin oma koti toolile ning otsisin sealt välja vajalikud kunstitarbed. Laotasin oma asjad lauale, kuni äkitselt oli kosta ukselingi alla vajumist ja ruumi sisenevaid tasaseid samme. Ringi keerates vaatas mulle vastu väga hea väljanägemisega noor neiu. Ta naeratas mulle sõbralikult ja jalutas siis esimese ettejääva pingi juurde ning asus hoogsalt midagi joonistama. Vaatlesin teda tasaselt suure uudishimuga. Temast kiirgas välja nooruslikku ja elavat energiat, mis pani kogu ruumi särama. Tema sügavad rohelised silmad olid kui haruldased smaragdkivid, mida imetledes kadus reaalsuse taju koheselt. Tema peenikesed roosakad huuled, mis paistsid olevat otsekui mesimagusad. Tema punakat karva juuksed, mille lavendlilõhnalise šampooni hõngu oli tunda teisele poole ruumi. Tema lumivalge nahk, mis tõstis esile ta südamlikud silmad ja pisikesed tähnid tema ninal. Tema ilu oli fenomenaalne - kõik ülejäänud inimolendid kahvatusid tema kõrval. Teda ainuüksi vaadates valdas mind eriskummaline tõmme. Huvitav, kas ka tema tundis seda? Iseenda mõtteid kuulates tundsin end napakana: me polnud veel isegi ühtegi sõna omavahel vahetanud, kuid mulle juba tundus, et meist võiksid saada väga lähedased. Endiselt ei suutnud ma oma pilku temalt maha rebida. Vaatasin, kuidas ta mõtlikult kritseldas midagi paberile.
Meie pilgud lõpuks kohtusid ning tema silmad naeratasid mulle soojalt vastu. Tervet minu keha läbisid värinad, mis tekitasid minus ühtaegu erutust ja kohmetust. “Kas sa oled siin uus?”, küsis ta huvitatult. Jätsin oma paberiploki lauale ning liikusin julge sammuga tema poole, samal ajal irooniaga lausudes: “On seda siis kohe nii hästi välja paista või?”. Meie mitme meetrine vahemaa oli vähenenud nüüd poolele meetrile ja ma tundsin, kuidas mu südamelöögid sagenesid. Minu retoorilise küsimuse peale puhkes ta kergelt naerma ning sõnas siis: “Mina olen Larissa, võid mind lihtsalt Laraks kutsuda. Ja kuidas on sinu nimi, uustulnuk?” Muigasin kergelt ta viimase kommentaari peale - ta on vaimukas. “Belyece, võid öelda ka lihtsalt Bel”. Tema kõrvetav pilk liikus mööda mu keha ringi, kuniks ta silmad kohtusid taas minu omadega. Ja siis ta silmitses teravalt mu huuli. Ta oli nüüdseks mulle nii lähedal, et mul hakkas õhupuudusest pea ringi käima. Hingamine raskenes iga korraga, kui ta kordamööda silmitses mu silmi ning siis mu huuli. ''Belyece,'' ütles ta pehmelt, ''su vanemad kahtlemata teavad, kuidas valida lapsele huvitavat nime'' ning tegi mulle silma. Minu naeratus laienes tema kommentaari peale, mille peale ka tema suunurgad tõusid. Olin valmis vastama talle, kuid ühtäkki tormasid sisse kõik kunstihuvilised, kelle järel ilmus hallipäine unistava pilguga vanem härrasmees, kes kandis peas rohekat baretti. Ta osutas käega pinkide poole, viidates sellele, et õpilased end oma kohtadele sisse seaksid. Õpetaja liikus oma töölaua juurde, kuhu ta asetas oma kulunud välimusega portfelli, millest võttis välja suure paberiploki ning joonistusvahendid.
Ma pole kunagi mõistnud seda, miks ma tunnen sellist rõõmujoovastust vaid naisterahvaste läheduses. Mulle meenus üks mälestus, kui mind saadeti lapsena kaheks nädalaks suvelaagrisse, kus ma hakkasin sõbrunema endast aasta vanema tüdrukuga. Iga päevaga saime me aina lähedasemaks, mis viis lõpuks selleni, et olime täiesti lahutamatud. Ühel õhtul jäime me oma toakaaslasele vahele üksteise kaisus magamisega. Edasi mäletan vaid seda, kuidas meile mõlemale tuldi järele ja rohkem me üksteist ei näinud. Ma mõtisklen siiani vahel sellest intsidendist. Arvasin alati, et armastus pole lihtsalt minu jaoks. Pidasin meievahelist suhet pelgalt uudishimuks ja väga heaks sõpruseks, kuid nüüd sellele tagasi vaadates tundub mulle, et mängus olid vastastikkused sügavad tunded. Minu mõtisklust segas ootamatu puudutus käevarrel. Ümber pöörates vaatas mulle otsa enesekindla loomuga noormees. Vastasin talle küsiva pilguga, mille peale ta ulatas mulle kokkumurtud paberitüki. Paberilehte lahti keerates ilmus nähtavale ilusa käekirjaga kirjutatud sõnum: ''Meeldiv tutvuda, muidu. Kuidas sa suhtud halbadesse õudusfilmidesse ning õhtusse hea muusika ja pudeli valge veini seltsis?" See neiu juba teab, kuidas mind kõnetada. Lasin silmadega üle terve ruumi ringi, kuni leidsin üles kirja autori. Seal ta oli, minu vastas olevas lauas, endamisi muiates. Rebisin oma silmad uuesti paberilehele ning kirjutasin lehe servale kõigest oma telefoni numbri. Murdsin paberi uuesti kokku tagasi, lisasin peale tema nime ning lennutasin selle tema poole teele.
Vahepeal oli taevas muutunud selgemaks ja pilvede tagant paistsid helkivad päiksekiired, mis andsid mulle lootust edaspidiseks. Ehk on nüüd kätte jõudnud see aeg, mil ma saan oma küsimustele vastused.
Jätkub.
Märkused
Tegemist on puht klišeeliku lühilooga, mis on queer-teemaline ning avab meile seksuaalse avanemise tähenduse ja tähtsuse kogenematu nooruki jaoks. Ma eeldan, et seda sattusid lugema inimesed, kel pole homofoobiaga mingit pistmist. Kui ma eksin, siis haaran sellest võimalusest kinni, et teile tutvustada, millised võiksid 21.sajandi ühiskonna vaated armastuse osas olla. Minu silmis on kõigil õigus armastada, keda iganes nad soovivad (mainin igaks juhuks ära, et pean silmas just sugu; see ei kehti loomulikult pedofiilia ja verepilastuse puhul). Võib isegi naljaga pooleks öelda, et armastus ei küsi sugu. Siinkohal toon teile näite meie loomariigist, kus on teadaolevalt üle 1000 loomaliigi, kellel esineb homoseksuaalsuse vorme. Kas tundub jabur, et võrdlen loomi inimestega? Tegelikkuses on inimeste ja loomade vaheline sarnasus lausa märkimisväärne. Inimene on ühtaegu nii loom kui ka inimene, kes kuulub loodusesse ja omab kultuuri. Selle teemakäsitluse põhjal julgen väita, et inimesi eristab loomadest vaid homofoobia, mida loomade seas ei näi esinevat.
On inimesi, kes leiavad, et homo-, pan- või biseksuaalsus on haigus, mida tuleb ilmtingimata ravida. Teeme kõigepealt ühe asja selgeks - ei saa ravida kedagi, kes pole haige. Kas see poleks mitte revolutsiooniline, kui meie kui täisväärtuslike inimestena, saaksime oma hirmudest üle ja püüaksime aktsepteerida üksteist sellistena nagu me oleme, selle asemel, et hukka mõista või proovida üksteist muuta. Selles nüüdisaegses maailmas, kus meil on võimalik olla kes iganes me tahame, võiksime olla tolerantsed ja hoolivad kõikide inimtüüpide vastu. Ma leian, et see on iga inimese enda asi, keda ta armastab või kellega ta koos on, sest viimane, mille kallal me nokkima peaks on teise inimese eraelu. Maailm meie ümber on iga päev muutumas ning varem või hiljem vanad traditsioonid ja arusaamad hääbuvad ning rajatakse uus kord, milles koheldakse (loodetavasti) kõiki võrdselt ja tunnustatakse ka kõiki neid, kes tunnevad end kõrvalejäetuna või teistsugusena.Võime ehk kõik siinkohal nõustuda, et maailmas on jõhkramaid asju, mille pärast muret tunda kui vikerkaarevärvilised inimesed meie keskel.
Ja muidugi, head sõbrapäeva kõigile!
Helena Tihkan 2019
